See versioon (08/07/11 15:39) on toimetuse poolt heaks kiidetud.Olemas on varasem heakskiidetud versioon.Diff

SKAUDID ÜHISKONNAS: Eesti Vabariigi sümboolika

Seotud järgunõuded

  • Tõotuse eelne 8. Tea Eesti Vabariigi sümboolikat.
  • III järk p 10. / Koondjärk p 10. Räägi Eesti lipu, vapi ja hümni saamisloost.
  • II järk p 13. / Koondjärk p 11. Tea riigilipu kasutamise korda ja häid tavasid.
  • II järk p 14. Tea peast Eesti hümni.
  • III järk p 12. Nimeta meie rahvuslikke sümboleid – lind, lill, kivi jne.
  • II järk p 8. Tea riiklikke tähtpäevi ja nende tähendust.

Teooria

Antud peatükis on kasutatud kodanik.err.ee lehe materjale.

Eesti riigivapi ajalugu

Eesti vapp on üks vanimaid ja ilusamaid vappe Euroopas. Kuldne kilp kolme sammuva lõviga pärineb Taani kuninga vapist, mille kasutamise õiguse annetasid siinsel maal peremeesteks saanud Taani kuningad Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale. Rüütelkonna vapp kui kogu piirkonda hõlmanud korporatsiooni sümbol sai hiljem Eestimaa hertsogiriigi, seejärel ka Eestimaa kubermangu vapi staatuse. Heraldikas on lõvi, kui võimu ja vapruse, jõu ja üllameelsuse sümbol. Need omadused sobisid ka noore Eesti Vabariigi iseloomustamiseks. Eesti kubermangu õigusjärglasena võeti üle ka selle vapp, millelt eemaldati tsaarikroon ning tehti mõningad stiilimuudatused. Otsus võtta Eesti Vabariigi riigivapiks Eestimaa ajalooline vapp ei sündinud kergelt. Selle vastu astusid ägedalt välja paljud tuntud idee eest võitlejad, kes nõudsid enam rahvuslikke sümboleid. Tehti palju uue, „eestilikuma” vapi kavandeid, millest kõige suuremat toetust pälvis kunstniku Vabbe poolt esitatud punane kümneharuline täht sinisel kilbil. See kahest viisnurgast kokkupandud kujund pidi sümboliseerima koidutähte ning olema vastuvõetav kõigile – traditsionalistidest kommunistideni. Põhjalikumalt võib sellest kuus aastat kestnud „sõjast” lugeda Artur Taska raamatust „Eesti vapp“ (Kupar, Tallinn 1993). Pseudorahvuslik kampaania „vananenud” heraldiliste reeglite vastu lõpuks rahunes ja 19. juunil 1925 kinnitas II Riigikogu kolme lõviga vapi Eesti Vabariigi riigivapiks.

Eesti lipu ajalugu

Sinine, must ja valge kui põhjamaisele talvemaastikule omased värvid on eestlast ümbritsenud aastatuhandeid. Sinimustvalge värvikolmiku varasema kasutamise kohta on mitmeid legende. Väidetakse, et juba muinasajal olid eestlaste hiiepuud ehitud siniste, mustade ja valgete lintidega. Sinimustvalge lipu dokumenteeritud ajalugu algab 17. septembril 1881. a., mil esimese eesti rahvusliku üliõpilaskorporatsiooni Vironia asutamiskoosolekul Tartus määrati kindlaks ka loodava ühenduse värvid:

SININE - Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;

MUST - kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;

VALGE - rahva püüd õnne ja valguse poole.

Kuna Vironia korporatsiooni asutamisotsus jäi toona võimude poolt kinnitamata, anti ühendusele kinnitatud värvid „hoiule“ Eesti Üliõpilaste Seltsi. 26. märtsiks 1884. a. vkj. valmis K. A. Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Härma) ning Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp. See rahvusliku reliikviana läbi sõdade ja okupatsioonide säilitatud sinimustvalge siidist lipp saigi meie rahvus- ja riigilipu emalipuks.

Esimese sinimustvalge lipu õnnistas 23. mail (4. juunil) 1884. a. Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Sinimustvalge lipp kujunes rahvusliku väärikuse ja Eesti iseolemise poole püüdlemise sümboliks.

  • 24. veebruaril 1918. a. kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik.
  • 12. novembril 1918. a. heisati Toompeal Pika Hermanni torni tippu esimest korda sinimustvalge lipp.
  • 21. novembril 1918. a. määras Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks.
  • 28. novembril 1918. a. algas Vabadussõda. Sinimustvalge lipu alla koondunud Eesti sõjaväe ja rahva võitlust kroonis võit.
  • 27. juunil 1922. a. võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis lõplikult fikseeris lõplikult sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna.
  • Eesti lipp lehvis Pika Hermanni tornis kuni 1940. a. poliitiliste rajuilmadeni.
  • 21. juunil 1940. a. viis NSVL lõpule Eesti okupeerimise. Samal päeval kõrvaldati Pika Hermanni tornist nimeliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi lipp. Järgmisel päeval tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi plagisema punalipp. 27. juulil 1940. a. kadus iseseisva Eesti sümbol Toompea tornist.
  • Saksa okupatsioonivõimud tunnustasid aastatel 1941-1944 sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna.
  • Sakslaste lahkudes tõsteti Eesti lipp korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944 tõmmati selle asemele taas sirbi ja vasaraga punane plagu.
  • Kuid „… ei punalipud sini-must-valge vastu saa !“ ütleb laulusalm. Avalikult ja suurejooneliselt kasutati rahvusvärve Tartu muinsuskaitsepäevadel 1988. a. aprillis. Tookord oli iga värv eraldi vardas, kuid tõeliste sinimustvalgete lippude ilmumise aeg oli juba tulekul.
  • 2. juunil 1988. a. võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi Volikogu vastu deklaratsiooni „Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust“, milles tunnustati meie rahvussümboleid ja tõotati neid nüüd ja edaspidi väärikalt kanda kui rahvuslikku pühadust.
  • Järgnesid 4. juunil alanud Tallinna Vanalinna päevad. 17. juuni Lauluväljakul … Sinimustvalged lehvisid. Oli ülevust, aga oli ka ärevust.
  • 23. juunil 1988 avaldati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s“, millega tunnistati sinine, must ja valge eesti rahvusvärvideks.
  • 20. oktoobri 1988. a. seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna. Ühtlasi rõhutati, et rahvuslipp ei asenda riigilippu. Selleks jäi endiselt ENSV lipp.
  • 24. veebruaril 1988. a. tõuseb Pika Hermanni torni taas Eesti sinimustvalge lipp - rahvuslipuna. Sinimustvalge lipu kui riigilipu staatuse taastamiseks tuli vastu võtta veel kaks õigusakti:
  • 8. mail 1990. a. võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju määrab seadus.
  • 7. augustil 1990. a. võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse „Riigilipu ja riigivapi kohta“, milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. a. augustini Eestis kehtinud riigilipp.
  • Riigilipu ja riigivapi etalonkujutised kinnitas Riigikogu vastava seadusega 7. juulil 1992. a.
  • Riigilipu kasutamise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 1993. a. 11. juuni määrusega nr. 174.

Eesti Hümni saamislugu

Patriootlik laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kirjutati 1869. aastal esimesel üldlaulupeol ettekandmiseks. Esimese üldlaulupeoga tähistati pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva. Laulupeo repertuaaris olid peale vaimulike laulude ka saksakeelsed ilmalikud laulud ning kolm eestikeelset laulu.

Eesti ülistuslaul kõlas laulupeo teisel päeval 19. juunil 1869. aastal. Selle kandsid ette meeskoorid üle-eelviimase lauluna. Kiiresti populaarseks muutunud laulu esitati peagi mitmesugustel rahvuslikel piduüritustel üle Eesti. Näiteks kõlas ülistuslaul ka esimese sinimustvalge lipu pühitsemisel Otepääl.

1890-ndate keskpaigaks oli „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kinnistunud Eesti rahvushümnina: V üldlaulupeol esitati seda püsti seistes ja paljastatud peadega, 1896. aastal nimetas Postimees seda esmakordselt eesti rahva hümniks.

Omariikluse tekkimisel oli Eesti hümn juba sedavõrd kinnistunud, et seda ei hakatud muutma ega ka kehtestama. 24. veebruaril 1918. aastal avaldatud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest on ainus õigusakt, kus on osaliselt trükitud Eesti hümni tekst. Pärast Eesti okupeerimist hümn keelustati. Taasiseseisvumisel võeti Eesti hümn spontaanselt kasutusele. /tekst valitsus.ee lehelt/

Rahvuslikud sümbolid

Lipu heiskamine

Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures või mujale selleks sobivas - väärikas ja hästinähtavas kohas. Seejuures tuleb arvestada, et lipul oleks piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.

Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitav värvida valgeks. Vardaga lippude puhul eiratakse nimetatud nõudeid kahjuks tihti.

Eesti linnades ja alevites kasutatakse sissejuurdunud kombe kohaselt enamasti 2,5…3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud nn normaalsuuruses (105 x 165 cm) lippe. Sellise heiskamisviisi ja suurusega lipud sobivad meie vanade asumite madalatele hoonetele ja kitsastele tänavatele. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Lipu heiskamise ajad

Riigilipp heisatakse suveajal kell 8.00, talveajal kell 9.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui Vabariigi Valitsus või maavanem ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.

Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Riigilipp on riigi ja tema kodanikkonna võrdkuju. Korras ja õigesti heisatud lipp annab riigipühadele erilise ülevuse, samas kui pleekinud, narmendav või ebaväärikasse, korrastamata paika välja pandud riigilipp mõjub samuti, kui saaksite mingil tähtpäeval lillekimbu asemel vana luuakontsu. Lugupidamatus riigilipu vastu on lugupidamatus riigi ja iga tema kodaniku vastu.

Mastivimplid

Ametlikke lipupäevi on aastas vaid paari nädala jagu. Sinimustvalge lipu võib heisata ka avalike ürituste ja perekondlike tähtpäevade puhul, kuid ega nendegi arv kuigi suur ole.

Et koduaedade ja avalike paikade lipumastid umbes 340 päeva aastas tühjalt ei seisaks, oleks üpris mõistlik neil nö lipuvabadel päevadel tõsta sinna mastivimpel. Mastivimpel on meil üsna uus, neid on alles viimastel aastatel kasutama hakatud, ent paljudes riikides (eriti Põhjalas) on vimpel väga populaarne.

Mastivimplil võib kasutada rahvusvärve, aga ka maakonna, valla või linna tunnusvärve. Koduõuel heisatava mastivimpli võib kavandada igaüks endale meelepärastes värvides. Vimplile võib õmmelda, maalida või trükkida vapi või peremärgi; asutuse, ühingu või firma embleemi.

Enamasti on mastivimplid nn pöörlevad vimplid, mille pikkuseks arvestatakse kuni pool lipumasti kõrgusest. Lipuna heisatavad vimplid on tavaliselt lühemad. Mastivimpli suureks eeliseks on see, et seda ei pea õhtuti langetama. Vimpel võib lipumastis lehvida kasvõi aastaringselt, kui väljanägemine seda lubab. Lipupäevadel asendatakse vimpel (ka rahvusvärvides vimpel) riigilipuga.

Lipupäevad

Riigilipu heiskamise päevad (lipupäevad) on:

  1. 1. jaanuar - uusaasta
  2. 2. veebruar - Tartu rahulepingu aastapäev 16. veebruar - Leedu iseseisvuspäev
  3. 16. veebruar - Leedu iseseisvuspäev
  4. 24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
  5. 14. märts - emakeelepäev
  6. 1. mai - kevadpüha
  7. maikuu teine pühapäev - emadepäev
  8. 9. mai - Euroopa päev
  9. 4. juuni - Eesti lipu päev
  10. 14. juuni - leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna)
  11. 23. juuni - võidupüha
  12. 24. juuni - jaanipäev
  13. 20. august - taasiseseisvumispäev
  14. novembrikuu teine pühapäev - isadepäev
  15. 16. november - taassünnipäev
  16. 18. november - Läti Vabariigi väljakuulutamise päev
  17. Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.

Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi. Maavanema korraldusel võidakse heisata riigilipud vastavas maakonnas ka mõne kohaliku tähtsusega sündmuse puhul.

Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Eesti Riigipühad

  1. 1. jaanuar - uusaasta
  2. —- suur reede
  3. —- ülestõusmispühade 1. püha
  4. 1. mai - kevadpüha
  5. —- nelipühade 1. püha
  6. 23. juuni - võidupüha
  7. 24. juuni - jaanipäev
  8. 20. august - taasiseseisvumispäev
  9. 24. detsember – jõululaupäev
  10. 25. detsember - esimene jõulupüha
  11. 26. detsember - teine jõulupüha

Riiklikud tähtpäevad

  1. 6. jaanuar - kolmekuningapäev
  2. 2. veebruar - Tartu rahulepingu aastapäev
  3. 14. märts – emakeelepäev
  4. maikuu teine pühapäev – emadepäev
  5. 4. juuni – Eesti lipu päev
  6. 14. juuni - leinapäev
  7. 2. november - hingedepäev
  8. novembrikuu teine pühapäev – isadepäev
  9. 16. november - taassünni päev

Ressursid /vihjed abimaterjalidele

Meetodid

Kuidas on parim viis antud teemat edasi anda. Variante võib olla mitu…

Sümboolika kohta üldiselt võib teha äraarvamismängu. Nimelt paned kleeplindiga selja peale sildi, kus siis nt. on kirjas „Eesti lipp“ „Eesti hümn“ jne. Mängu käigus kordamööda igaüks küsib enda seljal oleva nimetuse kohta jah-ei küsimusi. Ühe mängija küsimisvoor lõpeb, kui ta saab ei vastuse mõnele küsimusele. Ise kaasa mängides saab vajadusel ka mängukäiku ja teadmisi suunata. Näiteks oma üksusega ma lõpupoole küsisin nö. muuseas, et küsige, et äkki on mõni neist EV sümboolika. Siis kõik küsisid. Mängu tulemusel kõik on läbi mõelnud enda jaoks, mis on EV sümboolika ning teab üht-teist ka igast osast.

Töölehed

Õpetus läbi mängu

Teemaga seotud mängud laulud ja muud ülesanded. Lisa Mängude lingi sisse alati nimeruum „mäng:“(Vt kasutusjuhendst)

nt: KIMi mäng

Meisterdamise ülesandeid

Teemakohane käeline tegevus.

 
ptk/2.1.txt · Viimati muutnud: 2011/07/08 15:39 persoon kristi
 
Ole valmis - Alati valmis... Recent changes RSS feed