 |
 |
 |
|
|
|
Antud peatükis on kasutatud kodanik.err.ee lehe materjale.
Eesti vapp on üks vanimaid ja ilusamaid vappe Euroopas. Kuldne kilp kolme sammuva lõviga pärineb Taani kuninga vapist, mille kasutamise õiguse annetasid siinsel maal peremeesteks saanud Taani kuningad Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale. Rüütelkonna vapp kui kogu piirkonda hõlmanud korporatsiooni sümbol sai hiljem Eestimaa hertsogiriigi, seejärel ka Eestimaa kubermangu vapi staatuse. Heraldikas on lõvi, kui võimu ja vapruse, jõu ja üllameelsuse sümbol. Need omadused sobisid ka noore Eesti Vabariigi iseloomustamiseks. Eesti kubermangu õigusjärglasena võeti üle ka selle vapp, millelt eemaldati tsaarikroon ning tehti mõningad stiilimuudatused. Otsus võtta Eesti Vabariigi riigivapiks Eestimaa ajalooline vapp ei sündinud kergelt. Selle vastu astusid ägedalt välja paljud tuntud idee eest võitlejad, kes nõudsid enam rahvuslikke sümboleid. Tehti palju uue, „eestilikuma” vapi kavandeid, millest kõige suuremat toetust pälvis kunstniku Vabbe poolt esitatud punane kümneharuline täht sinisel kilbil. See kahest viisnurgast kokkupandud kujund pidi sümboliseerima koidutähte ning olema vastuvõetav kõigile – traditsionalistidest kommunistideni. Põhjalikumalt võib sellest kuus aastat kestnud „sõjast” lugeda Artur Taska raamatust „Eesti vapp“ (Kupar, Tallinn 1993). Pseudorahvuslik kampaania „vananenud” heraldiliste reeglite vastu lõpuks rahunes ja 19. juunil 1925 kinnitas II Riigikogu kolme lõviga vapi Eesti Vabariigi riigivapiks.
Sinine, must ja valge kui põhjamaisele talvemaastikule omased värvid on eestlast ümbritsenud aastatuhandeid. Sinimustvalge värvikolmiku varasema kasutamise kohta on mitmeid legende. Väidetakse, et juba muinasajal olid eestlaste hiiepuud ehitud siniste, mustade ja valgete lintidega. Sinimustvalge lipu dokumenteeritud ajalugu algab 17. septembril 1881. a., mil esimese eesti rahvusliku üliõpilaskorporatsiooni Vironia asutamiskoosolekul Tartus määrati kindlaks ka loodava ühenduse värvid:
SININE - Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
MUST - kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
VALGE - rahva püüd õnne ja valguse poole.
Kuna Vironia korporatsiooni asutamisotsus jäi toona võimude poolt kinnitamata, anti ühendusele kinnitatud värvid „hoiule“ Eesti Üliõpilaste Seltsi. 26. märtsiks 1884. a. vkj. valmis K. A. Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Härma) ning Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp. See rahvusliku reliikviana läbi sõdade ja okupatsioonide säilitatud sinimustvalge siidist lipp saigi meie rahvus- ja riigilipu emalipuks.
Esimese sinimustvalge lipu õnnistas 23. mail (4. juunil) 1884. a. Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Sinimustvalge lipp kujunes rahvusliku väärikuse ja Eesti iseolemise poole püüdlemise sümboliks.
Patriootlik laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kirjutati 1869. aastal esimesel üldlaulupeol ettekandmiseks. Esimese üldlaulupeoga tähistati pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva. Laulupeo repertuaaris olid peale vaimulike laulude ka saksakeelsed ilmalikud laulud ning kolm eestikeelset laulu.
Eesti ülistuslaul kõlas laulupeo teisel päeval 19. juunil 1869. aastal. Selle kandsid ette meeskoorid üle-eelviimase lauluna. Kiiresti populaarseks muutunud laulu esitati peagi mitmesugustel rahvuslikel piduüritustel üle Eesti. Näiteks kõlas ülistuslaul ka esimese sinimustvalge lipu pühitsemisel Otepääl.
1890-ndate keskpaigaks oli „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kinnistunud Eesti rahvushümnina: V üldlaulupeol esitati seda püsti seistes ja paljastatud peadega, 1896. aastal nimetas Postimees seda esmakordselt eesti rahva hümniks.
Omariikluse tekkimisel oli Eesti hümn juba sedavõrd kinnistunud, et seda ei hakatud muutma ega ka kehtestama. 24. veebruaril 1918. aastal avaldatud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest on ainus õigusakt, kus on osaliselt trükitud Eesti hümni tekst. Pärast Eesti okupeerimist hümn keelustati. Taasiseseisvumisel võeti Eesti hümn spontaanselt kasutusele. /tekst valitsus.ee lehelt/
Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures või mujale selleks sobivas - väärikas ja hästinähtavas kohas. Seejuures tuleb arvestada, et lipul oleks piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.
Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitav värvida valgeks. Vardaga lippude puhul eiratakse nimetatud nõudeid kahjuks tihti.
Eesti linnades ja alevites kasutatakse sissejuurdunud kombe kohaselt enamasti 2,5…3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud nn normaalsuuruses (105 x 165 cm) lippe. Sellise heiskamisviisi ja suurusega lipud sobivad meie vanade asumite madalatele hoonetele ja kitsastele tänavatele. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.
Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.
Lipu heiskamise ajad
Riigilipp heisatakse suveajal kell 8.00, talveajal kell 9.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui Vabariigi Valitsus või maavanem ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.
Jaaniööl riigilippu ei langetata.
Riigilipp on riigi ja tema kodanikkonna võrdkuju. Korras ja õigesti heisatud lipp annab riigipühadele erilise ülevuse, samas kui pleekinud, narmendav või ebaväärikasse, korrastamata paika välja pandud riigilipp mõjub samuti, kui saaksite mingil tähtpäeval lillekimbu asemel vana luuakontsu. Lugupidamatus riigilipu vastu on lugupidamatus riigi ja iga tema kodaniku vastu.
Mastivimplid
Ametlikke lipupäevi on aastas vaid paari nädala jagu. Sinimustvalge lipu võib heisata ka avalike ürituste ja perekondlike tähtpäevade puhul, kuid ega nendegi arv kuigi suur ole.
Et koduaedade ja avalike paikade lipumastid umbes 340 päeva aastas tühjalt ei seisaks, oleks üpris mõistlik neil nö lipuvabadel päevadel tõsta sinna mastivimpel. Mastivimpel on meil üsna uus, neid on alles viimastel aastatel kasutama hakatud, ent paljudes riikides (eriti Põhjalas) on vimpel väga populaarne.
Mastivimplil võib kasutada rahvusvärve, aga ka maakonna, valla või linna tunnusvärve. Koduõuel heisatava mastivimpli võib kavandada igaüks endale meelepärastes värvides. Vimplile võib õmmelda, maalida või trükkida vapi või peremärgi; asutuse, ühingu või firma embleemi.
Enamasti on mastivimplid nn pöörlevad vimplid, mille pikkuseks arvestatakse kuni pool lipumasti kõrgusest. Lipuna heisatavad vimplid on tavaliselt lühemad. Mastivimpli suureks eeliseks on see, et seda ei pea õhtuti langetama. Vimpel võib lipumastis lehvida kasvõi aastaringselt, kui väljanägemine seda lubab. Lipupäevadel asendatakse vimpel (ka rahvusvärvides vimpel) riigilipuga.
Riigilipu heiskamise päevad (lipupäevad) on:
Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi. Maavanema korraldusel võidakse heisata riigilipud vastavas maakonnas ka mõne kohaliku tähtsusega sündmuse puhul.
Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.
Kuidas on parim viis antud teemat edasi anda. Variante võib olla mitu…
Sümboolika kohta üldiselt võib teha äraarvamismängu. Nimelt paned kleeplindiga selja peale sildi, kus siis nt. on kirjas „Eesti lipp“ „Eesti hümn“ jne. Mängu käigus kordamööda igaüks küsib enda seljal oleva nimetuse kohta jah-ei küsimusi. Ühe mängija küsimisvoor lõpeb, kui ta saab ei vastuse mõnele küsimusele. Ise kaasa mängides saab vajadusel ka mängukäiku ja teadmisi suunata. Näiteks oma üksusega ma lõpupoole küsisin nö. muuseas, et küsige, et äkki on mõni neist EV sümboolika. Siis kõik küsisid. Mängu tulemusel kõik on läbi mõelnud enda jaoks, mis on EV sümboolika ning teab üht-teist ka igast osast.
Teemaga seotud mängud laulud ja muud ülesanded. Lisa Mängude lingi sisse alati nimeruum „mäng:“(Vt kasutusjuhendst)
nt: KIMi mäng
Teemakohane käeline tegevus.
| Ole valmis - Alati valmis... | 
|