See versioon (18/01/13 22:56) on toimetuse poolt heaks kiidetud.

Skautluse ajalugu

Sir Robert Baden-Powell

Robert Baden-Powell (Robert Stephenson Smyth Baden-Powell) sündis 22.02.1857 Londonis. Tema isa oli professor ja peres oli kokku seitse last (Robert oli viies). Poisipõlves käis ta vendadega tihti matkamas, kus õppis tegema sõlmi, kaarti lugema, toidu tegemist väljas jpm.

19-aastaselt alustas Robert sõjaväeteenistust Indias 5. kaardiväe komandörina. Väljaõppeks jaotas ta mehed väikestesse salkadesse ja hakkas läbi viima palju mitmekülgsemat välitreeningut rividrilli asemel. Skautluse salgasüsteem tuleb just sealt. 1884-1889 koondas ta oma harjutused, vestlused ja ülestähendused raamatusse „Aids to Scouting“ („Abiks luuramisele“).

1899 osales Baden-Powell kaitsesõjas Lõuna-Aafrikas. Maefekingi linna kaitses ta linna komandandina 217 päeva. Linna noormehed ja poisid pani B-P käskjalgadeks luure, side ja tuletõrje aladele. Kuna poisid võtsid asja tõsiselt, saavutati 1900. aastal võit ja Baden-Powell ülendati kindralmajoriks.

1907. aastal korraldas ta 22 poisile salgasüsteemis laagri Brownsea saarel. Salku oli laagris neli: peoleo, hunt, ronk ja härg. Laager õnnestus ja B-P lõpetas varsti raamatu „Scouting for Boys“ kirjutamise, mille ajendiks oli tema poolt välja töötatud kasvatussüsteem. Kui „Aids to Scouting“ oli raamat luurajatele, siis „Scouting for Boys“ pole enam sõjalise sisuga ja „scout“ ei tähenda enam luurajat kui sõjameest, vaid B-P oli loonud sõnale uue tähenduse. Poiste algatusel tekkis skaudiüksusi üle kogu Inglismaa ja liikumine levis ka teistesse maadesse. Varsti ilmus B-P gaidi käsiraamat. Praegu on liikumisse haaratud umbes 28 miljonit skautlikku noort rohkem kui 217 riigist. 1910. aastal läks B-P sõjaväest erru ja pühendas end täielikult uue liikumise arendamisele.

1937. aastal külastas Baden-Powell ka Eestit. Peale seda aastat läks ta erru ja veetis ülejäänud elu Nairobi linnas Aafrikas, kus ta suri 8. jaanuaril 1941.

Skautluse ideeallikas ja tekkimine

Sõjaväelase elukutse viis B-P'd mitmetesse maailma paikadesse, teenistuskäigu jooksul kogutud tarkustest kirjutas ta aastal 1899 käsiraamatu sõjaväe luurajatele „Aids to Scouting“ (scout – ingl.k. luuraja). Ootamatult suure populaarsuse võitis aga sama raamat noorsoo seas – poisid üle Inglismaa hakkasid oma mängudes kujutlema Buuri sõda ja mängima luuremänge. Nimetatud teos sai käsiraamatuks ka Inglismaal tegutsenud sõjaväelisele poiste organisatsioonile „Poiste brigaad“. Oma kirjutise heast minekust noorsoo hulgas sai B-P õhutust uue raamatu kirjutamiseks, sedapuhku soovides seda suunata juba otse poistele.

Sõjaväes juhtival kohal teenides oli ta kogenud, et ainult käsuga ei õnnestu inimestes kindlat iseloomu kasvatada ning on praktiliselt võimatu ümber kujundada täiskasvanud inimese maailmavaadet – seega otsustas ta oma kavandatava kasvatussüsteemi suunata lastele, et neist kujuneksid igati väärt kodanikud oma kodumaale. Kuid tema kogemused olid pärit sõjaolukordadest, sellise raamatu kirjutamiseks aga oli vaja minna poiste hulka. Nii koondaski ta enese ümber paarkümmend inglise poissi erinevatest ühiskonnaklassidest ja viis nad 1907. aasta suvel ühele Inglismaa pisisaarele (Brownsea saar), kus korraldas esimese skautide laagri. Tegevuse põhimõtteks sai õppimine läbi tegevuse („learning by doing“). See üritus läks igati korda ja juba enne uue raamatu ilmumist jõudis teade õnnestunud poistelaagrist üle Inglismaa ning kõik seiklushimulised poisid (kuid milline poiss pole seiklushimuline!) tahtsid hakata skautideks.

Oodatud raamat ilmus 1908. a. kevadel: „Skautlus poistele“ („Scouting for Boys“). Võib öelda, et mainitud raamat on igihaljas, st. on täiesti edukalt kasutatav ka praegusel ajal. Kiiresti tõlgiti see ka teistesse kultuurkeeltesse, nõnda saadi uudsest noorsooliikumisest aimu ka teistes maades. Ilmuma hakkas ka ajaleht „Skaut“ („The Scout“).

Skaudiüksusi tekkis üha juurde ja B-P tunnetas, et skaudiliikumisega tegeledes suudab ta ühiskonnale kasulikum olla kui sõjaväelasena, nii otsustas ta tegevväe ohvitseri ameti maha panna ja anda kogu oma jõu uue ja elujõulise organisatsiooni loomisele.

Järgmisel, 1909. aastal, loodi tüdrukutele „oma skautlus“ - gaidlus (guide - ingl.k. juht, teed näitama). Tol ajal kehtinud tavade järgi ei olnud võimalik poisse-tüdrukuid samasse organisatsiooni ühendada. Nüüdseks on need piirid kadunud ja soolist vahet ei tehta. Nii skaudi- kui ka gaidiorganisatsioonidesse võivad kuuluda mõlemast soost isikud, juhul kui asukohamaa organisatsioon pole teisiti sätestanud (näiteks religioossete tavade pärast Indias).

Skautluse levik- WOSM

Nõnda leviski skautlus lühikese aja jooksul paljudesse maadesse, jõudes sealjuures üsna kiiresti ka Eestisse (aastatel 1911-12).

Skautluse arenemine ja laienemine 1916 – skautluse noorim aste: hundud, klassikaliselt 8-12 aastased poisid. 1918 – skaudieast välja kasvanud poistele: vanemskautlus, 16-20 eluaastat. 1925 – händikäp-skautlus, mõeldud kehaliste puuetega poistele.

1920. aasta augustikuul kogunesid skautide esindajad paljudest maadest kokku Londonisse, kus võeti sihiks luua ülemaailmne skautide organisatsioon. Kahe aasta pärast, 1922. aastal, tuldi kokku Pariisi ning moodustatigi WOSM (World Organisation of the Scout Movement), asutajaliikmete seas oli ka värskelt iseseisvunud Eesti. B-P valiti samas maailma peaskaudiks.

Skaudiliikumisest sai enimtuntud ja -tunnustatud noorteliikumine maailmas ning väga paljud inimesed on sellest osa saanud. Seda enamasti nooremas eas, kuid on ka neid, kes on aktiivselt asja juurde jäänud kogu eluks. B-P poolt on sõnastatud ka selline ütlemine: „Kord skaut – alati skaut!“.

Anton Õunapuu

Anton Õunapuu sündis 7. novembril 1887 Vändras talupoja peres. Koolis käis ta Vändras kuni sai 16 aastat vanaks. Isa surma tõttu pidi ta kooli katkestama ning tööle minema. Aastal 1908 läks ta elama Tallinna, kus jätkas õpinguid õhtukursustel.

Anton Õunapuu oli hea sportlane ja spordiseltsi „Kalev“ liige. Seltsi toetusel asus ta Soome õppima ning lõpetas Helsingis Võimlemise Instituudi. 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja töötas mitmetes koolides võimlemisõpetajana. Tuntuks sai Anton Õunapuu Reaalkooli ja Tallinna Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides asutas ta 1917. aastal skaudirühmad. Liikumine laienes ja peagi loodi Tallinna Skautide Malev.

1917. aasta suvel määrati Anton Õunapuu linna politseimeistriks. Ta organiseeris umbes paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu. Kui algas Vabadussõda, läks Anton Õunapuu rindele ja sõdis „Kalevi Maleva“ koosseisus. Eesti vabaduse eest võitles rindel kokku umbes 50 skauti, 9 neist said surma. 1919. aasta Järveküla lahingus Narva lähedal sai Anton Õunapuu haavata ja toodi Tallinnasse ravile, kuid läks enne täielikku paranemist uuesti rindele, kus ta 2. aprillil 1919 ka surma sai.

Eesti skaudiliikumise isa maeti 9. aprillil 1919 oma sünnipaiga kalmistule Vändras. 1940. aasta mais avati tema sõjas langemise kohale üle 2 meetri kõrgune graniitsammas. Sama aasta lõpul see sammas seoses kommunistide võimuletulekuga hävitati.

Skautlus Eestis

Anton Õunapuu polnud ainus, kes skautluse ideed Eestis propageeris. 1911. aastal üritasid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid luua oma üksust, kuid vähese huvi tõttu jäi see idee pooleli.

Esimene ametlikult registreeritud üksus alustas tegevust 1912. aastal Pärnus. Sealne liikmete arv oli kuni 30 skauti ja poiste vanus 12-17 aastat. Koondused toimusid neil vähemalt kord nädalas, kus suhtluskeel oli vene keel, kuid omavahel räägiti ka eesti ja saksa keeles. 1917. aastal pommitasid sakslased Pärnut ja gümnaasium, kus poisid õppisid, evakueeriti. Enne seda rüüstasid vene sõdurid skautide kodu ja pillasid nende varanduse laiali. Selletõttu lõppes sealne skautlik tegevus, mis oli kestnud viis aastat. Aastail 1916-1917 tekkisid skaudirühmad mitmel pool Eestimaal.

 
ptk/skautluse_ajalugu.txt · Viimati muutnud: 2013/01/18 22:56 persoon ott
 
Ole valmis - Alati valmis... Recent changes RSS feed